23. Veebruar

Hägune talvehommik
kõnnime kolmekesi,
poisid isekeskis,
suits tungib ninna.

Me ei tee sellest välja.
Sa lihtsalt naerad,
kui mainid, et ju siis
mingi maja põleb.

Me tungime edasi,
lumi põlvini.
Meil on siht silme ees,
sest veebruari hommikud,
on valged.
Karge edelatuul paitamas
mu põski.

Räägime isekeskis,
õelaid pedeanekdoote,
raudtee berroonil.
Kui äkitselt,
kuuled appikarjet.
Mina aga teen nägu,
nagu poleks seda kuulnud.

"Hea kasvatus!"
ütleks mõni,
teised aga
"Haige uudishimu!"

Kui me kõndisime
abivajajani

Me nägime suitsu põhjustajat.
Teeäärne uberik, suitsuahi....

Halli tossu tuli nii uksest kui aknast.
Tahtsin olla see kangelane,
kujutasin ette oma pilti lehes, uudistes.
Mõtlesin sisse minekule,
kuid see ülessanne jäägu kangelastele.

Vanaproua kutsub tuletõrje,
sest ta arvab, et nii on õige.
Meie lähme aga rahulikult rongile.
Külma närviga, et see ei segaks
meie igapäeva toimetusi.

Kuid juba homme, külapoe kõrval,
kuuled kaht võõrast, oma vahel rääkimas.
"Reinust kuulsid? Kurb lugu, eks?"
"Kurb elu ja kurb lõpp."

Seisan nüüd poe juures,
tuletan meelde neid aegu,
kui istusin koos Reinuga siin,
poe juures,
süütan järgmise sigari.

Selles loos pole kangelasi,
või kui on siis on selleks Rein.